Kas kümne aastaga on midagi paremuse suunas muutunud?

Vahendan siinkohal Eesti Laevaomanike Liidu asepresidendi Jaan Kalmuse arvamusartiklit, mis ilmus Eesti Päevalehes aastal 2001. Nüüd ju oleme Euroopa Liidus olnud tükk aega, kas meie merendusse on saabunud piimajõed ja pudrumäed? Tõsi on see, et aastal 2001 oli Eesti lipu all kordades rohkem laevu kui praegu…

JAAN KALMUS aastal 2001:

Riik ei kaitse meremeeste huve

Eesti ettevõtjatele-tootjatele – ka laevnikele – tunduvad Eesti saavutused euroläbirääkimistel sageli Pyrrhose võitudena. Teisalt näevad laevnikud oma tulevikku just Euroopa Liidus.

Seda eelkõige võimaluste näol parandada oma konkurentsitingimusi, aga ka lootuses, et Eesti valitsevad ringkonnad hakkavad toimima merenduse alal nagu teisteski liikmesmaades.

Käibetõde on, et turumajandus on pidev võitlus, kus leidlikumad peale jäävad. Näiteks, võrdsete konkurentsitingimuste loomist ei tohi sõna-sõnalt mõista. Kuigi EL jälgib võrdse konkurentsi printsiipi, leidub rikastel mereriikidel sellest rohkesti möödapääsuvõimalusi: otsesed subsiidiumid laevandusele, kaudsed subsiidiumid, mitmesugused maksukergendused jne. Tax-free asja lahendasid soomlased EL-i astudes enda jaoks ilma seesmiste vaidlusteta ja lõplikult: peamiste reisilaevaliinide läheduses asuv Ahvenamaa sai eripiirkonnaks, mis ei allu EL-i seadustele.

Eesti lipu ilmumist Läänemerele pole ümberkaudsed riigid just ovatsioonidega vastu võtnud. Uute konkurentide pidurdamiseks kasutati rahvusvaheliste organisatsioonide abi. Laialt tuntakse Soome Merimiesunioni korraldatud boikotti eestlaste kaubaveoliini vastu.

JÕUKATEL LIIKMESRIIKIDEL ON MUIDKI TEID uute konkurentide kõrvaldamiseks. Näiteks meresõiduohutuse nõuete kruvimisega tasemeni, mida väiksemad laevaomanikud täita ei suuda. Nn musta kasti asetamine laevale maksab 3,6 miljonit krooni – summa, mis Eesti laevnikule käib ilmselgelt üle jõu. Aparaat ei tõsta liikluse ohutust vaid kergendab sündmuse uuringut. Kuid kavas on kehtestada kord, et ilma selleta ei pääse laevad EL-i liikmesmaade sadamatesse.

Viimasel ajal väidavad mitmed meie poliitikud, et laevanduse roll on Eesti majanduses marginaalne, merenduse problemaatikat pole mõtet eraldi käsitleda ega seda kaitsta, sest nii võib kahjustada muid huvisid. Lühidalt: Eesti ei ole mereriik. Samas ei ole keegi teatanud, mis riik me siis oleme ja kes on suurem eksportteenuse pakkuja, kelle huvide kaitsmine ei luba arvestada “marginaalse” merenduse huve.

Merenduse kui Eesti majandusharu säilitamiseks ja arendamiseks, laevanduse rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks peaks otsustajatel jätkuma tahet selle nimel tööd teha. Aga ajal kui näiteks Soome valituse majanduspoliitika komisjon kiitis heaks projekti, mille kohaselt hakatakse reisilaevaliiklust toetama 240 miljoni margaga (625 miljonit krooni) aastas, käis Eestis alles hiljuti terav väitlus laevatoidu kui meremehe erisoodustuse ümber – asi, mis teistes mereriikides mõjuks anekdoodina.

SAMA NALJAKAS VÕIB MUJAL NÄIDA, et Eesti haigekassa ei kompenseeri laevaomanikule välismaal meremehe eest kantud ravikulusid. Laevaomanik maksab seega kahekordselt: siinse haigekassa (mille teenuseid praktiliselt ei kasutata) ja piiritaguse arstiabi. Peaks olema loomulik, et riik kompenseeriks laevaomanikule ravikulud maades, millega meil pole vastastikuseid lepinguid.

Eesti sadamates kehtivad ühesugused maksud nii Eesti kui välislaevadele. Maksud on ühed kõrgemad Euroopas. Kui aga oma laevade sadamamakse vähendada (nagu teevad mitmed teised riigid), oleks meie laevaomanikel kasulik rajada uusi regulaarliine läbi kodumaa sadamate.

Riigi poolt ei soodustata ka Eesti laevaomanike võimet osta juurde uuemaid laevu ning selle läbi parandada Eesti lipu all sõitvate laevade mainet. Muudes maades tagab riik laeva ostmiseks võetud laenusid, kompenseerib neile laenu intressid. Eestis on seni laevastiku kvaliteedi parandamiseks kasutatud vaid surveabinõusid. Mõneti jääb mulje nagu peaksid riigiametnikud laevandusettevõtjaid lausa vaenlasteks.

Tekib küsimus, miks peaksid laevad Eesti registris olema, kui sellega seonduvad lisakulud, bürokraatlikud nõuded, mis teistes riikides puuduvad. Sellele küsimusele on viimasel ajal paljud laevaomanikud leidnud vastuse oma laevade suunamisega teiste laevandussõbralikumate riikide lippude alla.

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.