8. juuni 1996, kell 2300, laupäev.
Oleme Atlandil. Laine on võimas. Kuskil 6-7 meetrit kõrge, nii tüürimehed ütlesid. Aru küll saada ei ole, kuidas seda võtta. Küllap petab ära, merel kõik asjad tunduvad väiksemad, kui tegelikult on. Tuul pidi olema 7-8 palli. Kogenud meremehed ütlevad, et see on veel väike torm. Tõeline maru pidi 10-12 palli juures olema. Ma ise ei taha ka uskuda, et praegust tormiks nimetada saab. Vähemalt meie suure laeva jaoks mitte. Natuke kõigutab. Peale lõunat, kui algas umbmäärane õõtsumine ja laeva liikumist enam ette ei saanud aimata, vaat siis hakkas natuke sees tunda andma. Enesetunne ei olnud kõige parem. Laeva vööriehituses käime Gardeni loenguid kuulamas. Seal kõigutas palju rohkem. Mõned käisid “kalu toitmas”. Mul veel nii kaugele pole läinud, aga sees kripeldas midagi. Õhtusöögiks oli keedetud kartul ja soolane kala, siis võttis enesetunde paremaks. Söögiisu veel on. Aga rahvast oli söögisaalis vähe.
Meie kajutiseltskond otsustas hoopis tekile tormi trotsima minna. Kolasime mööda laeva ringi. Käisime kõikides seniteadmata kohtades ära. (masinaruum, mis oli meeletult suur – kolmekorruselise maja suurune, rumpliruum, ahtri igasugused katakombid). Leidsime ka tee läbi tsehhi vööri. Seni käisime vaid “õuest” läbi. Tsehhi äravoolukohtadest pritsis vett sisse.
Vööris püüdsime tuule ja lainetuse kiuste jalul püsida. Pahinal ajas merevett ankrulüüsidest üles.
Sellest oli veel vähe. Adrenaliininäljas läksime ka ahtri tekiehituse kõige ülemisele tekile. Pilt oli muljetavaldav. Sealt nägime, kuidas Fryderyk Chopin ookeani trotsis, kogu laev oli silme all ja õõtsumine näha. Tuul oli nii tugev, et oli tunne, et kui jalad hüppega tekilt “eemaldada”, siis viib üle reelingu. Iga laeva vööri langemise ajal, mis näis nii lõputu ja põhjatu, me hõiskasime ei tea millest.
See foto ei ole tehtud ülemisel tekil, vaid ahtri kopteri maandusplatsil.
Tugeva löögiga lõid lained mõlemal pool vööri kahte lehte ja piisameri rullus üle laeva teki. Kui võtsime laeva “taustsüsteemiks”, et seisaks nagu paigal, siis laevaga võrreldes silmapiir kolistas üha üles-alla käia. Sillas on vaade selline, et mõnikord on akendest vaid taevas näha ja teinekord ainult vesi.
Ahtris on mingi rambi moodi asi, luugi vahelt piilusime, kuidas seal lained üles trügisid. Mõnikord vajus ramp üleni vee alla, nii, et hoia pead luugiavast eemale, et sähmakat näkku ei saaks.
Täna sai igasugused kohad läbi kolistatud. Ei arvanudki, et laevas selliseid kohti ja “koopaid” on. Alumiste tekkide labürint-koridorid on küll sünged. Nagu vaimudelossis. Kajutis kah vaimude tund. Seinad nagisevad, kapiuksed käivad kinni-lahti, keegi kolistab asjade hulgas, kardinad õõtsuvad ebaloomulikult, kogu kajut vibreerib, kui laev oiates läbi raske laine murrab, voodi tahaks sind justkui maha paisata, nõud laual liiguvad ühest äärest teise.
Tasakaalu hoidmisega on üsna palju tegemist. Vahel ei mahu ukse vahelt läbi ja koridoris müksad tahtmatult vastutulijat. Vahel, kui vaja kuskilt toetuspinda, siis see vajub hoopis eest ära. Ju näeb, millal lõpuks minul merehaigus peale tuleb.
One thought to “Fr.C25: Atlandi ookeani torm”