Eripiirkonnad abiks veealade kasutamise korraldamisel

VAlogoSeoses veealade üha aktiivsema kasutuselevõtuga nii majandustegevuse arendamiseks kui ka puhkemajanduse korraldamiseks on tekkinud vajadus erinevate tegevuste kooskõlastamiseks ja reguleerimiseks, et vältida ohtu tegevuses osalejatele, nende varale ja keskkonnale ning kõige otstarbekamalt kasutada veealasid kui olulist looduslikku ressurssi. Juba käesoleval ajal on rannikumere ja laevatatavate sisevete mõningates piirkondades tekkinud probleeme ja konfliktsituatsioone veealade kasutamisel: näiteks Kakumäe ja Pärnu laht, Kõpu poolsaare põhjapoolne rannikumeri, Väikse-Emajõe alamjooksu või Tallinna lahe piirkond. Ühtede tegevus kas häirib, segab või otseselt ohustab teiste tegevust (näiteks kalapüügivõrgud veeliiklust ja vastupidi).

Konfliktsituatsioonide vältimiseks oleks otstarbekas välja selgitada, millised on huvid ja vajadused veealade kasutamisel käesoleval ajal ja lähitulevikus ning rakendada kõige otstarbekamad meetmed erinevate tegevuste optimaalseks läbiviimiseks antud piirkonnas.

Üheks meetmeks oleks eripiirkondade kavandamine ja väljakuulutamine. Vastavalt Meresõiduohutuse seadusele on eripiirkond teatud toimingute sooritamiseks ettenähtud veeala, kus mingi tegevus on keelatud või selle suhtes rakendatakse piiranguid. Eripiirkondade väljakuulutamine Eesti merealadel ja laevatatavatel sisevetel kuulub Veeteede Ameti pädevusse. Eripiirkonna algatamise ettepanek Veeteede Ametile peaks tulema antud piirkonna omavalitsuselt koostöös maavalitsusega, kes on eelnevalt selgitanud välja piirkonna veealade kasutamise iseärasused ja probleemid ning selle arenguperspektiivid, seejuures arvesse võttes erinevate huvirühmade vajadusi ning nägemusi selles küsimuses.

Veeteede Amet, arvestades meresõiduohutuse põhimõtteid ja vajaduse korral konsulteerides teiste pädevate institutsioonidega, kuulutab ametlikult välja eripiirkonna või -piirkonnad. Sellisel moel võiks oluliselt paremini ja konfliktideta reguleerida antud veeala kasutamist erinevate tegevusalade ja huvirühmade vahel. Näiteks võiks veealal kus samaaegselt tegeldakse kalapüügiga ja toimub intensiivne veeliiklus (surfamine, jetisõit, seilamine jahtidega vm) välja kuulutada eripiirkonna või piirkonnad, kus kalapüügivahendite (võrkude jm) kasutamine on alaliselt või teatud perioodil keelatud. Sarnaselt saab rakendada ka statsionaarsete kalapüügivahendite (kastid jm) piirkondades veeliikluse ajalist piiramist. See võimaldaks eri huvirühmadel ohutumat (nii inimeludele kui varale) ja seega ka mugavamat tegutsemist samal veealal.

Eripiirkondade määramisel on oluline võtta arvesse veeliikluse intensiivsust antud piirkonnas. Veeteede Amet arvestab liiklustiheduse määramisel ka sadamate poolt esitatavaid liiklusandmeid, millistega on võimalik tutvuda Veeteede Ameti koduleheküljel rubriigis Liiklusandmed.

Eripiirkondadest ja neis kehtestatud piirangutest teavitab Veeteede Amet veeliiklejaid navigatsiooniteabe vahendusel. Veeteede Amet määrab meresõiduohutusest tuleneva vajaduse antud piirkondade tähistamiseks vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 2. detsembri 2002. a määrusele nr 18 „Navigatsioonimärgistuse kavandamise, rajamise, rekonstrueerimise, paigaldamise, järelevalve ja märgistusest teavitamise nõuded ning kord" (RT I 2002, 1, 1; 61, 375). Eripiirkond(di) tähistatakse kollaste ujuvmärkidega.

Arvestades ülaltoodut soovitame ranniku- või kaldapiirkondade omavalitsustel, kellel on käesoleval ajal või lähitulevikus ette näha vajadus otstarbekamalt korraldada veealade kasutamist, kaaluda võimalust eripiirkonna või -piirkondade kehtestamiseks.

Veeteede Amet on nõus vajaduse korral nõustama taotlejat eripiirkondade määratlemisel, tuginedes seejuures meresõiduohutuse põhimõtetele ja reeglitele.

Veeteede Amet

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.