Fr.C4: Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles!

18. mai 1996, kell 2100, laupäev

Kett kõliseb ja ankur tõuseb üles,
laeva nina laintel vahu sees.
Enne veel, kui see ankur tõuseb üles
jumalaga jätab merimees.

JEEAH! Täna öösel kell 0430 hakkas laev siis liikuma. Kursil 252. Me küll magasime ja tundsime müra ja vibratsiooni suurenemist, aga aju ei “registreerinud”, et nüüd liigume. Ankur ju vööri pool, meist sada meetrit ees, selle hiivamist ei kuulnudki. Aga tagantjärgi hommikul kajuti aknast välja kiigates avastasime, et liiiigume!!!!

Meie kadetid jagati juba eile gruppidesse ära, meie grupp sai esimesena sillavahti. Teine grupp hakkab praktikaasju õppima ja kolmas töötab. Me jagasime vahid ööpäeva peale ära. Navigatsioonitekil. Kaptenisillal.
Minu vahiaeg sattus olema 0800-1200. Esimest korda silda asja. Pettusin veidi, et veel roolida ei saanudki. Laev liigub automaatroolil. Tüürimees näpib vahest automaatrooli nuppu, et kurssi korrigeerida või vahetada. Minu ülesandeks oli vaid merd jälgida – et midagi vastu ei tuleks või vees ei hulbiks, kalavõrkudest pidin tüürimeest hoiatama.
Ime, et sellel laeval automaatroolimine üldse on. Laev ju 1965. aastal ehitatud. Sillaaparatuuri pole peaaegu ollagi, vaid minimaalne. Radarid rohelised “elektronpommitajad”… Igavene vrakk on. Augustis pidi minema dokki registrikontrolli. Loetakse kere õhukesed kohad üle, et rebenema ei hakkaks nagu teksa P..
Gruppide tööjaotus on veel natuke segane. Praktikajuhendaja pani oma loogika alusel paika. Pühapäeval oleme ka veel sillavahis – see tähendab ööpäevas 4 tundi vahtimist ja ülejäänud 20 tundi vaba (iganes soodne). Igas grupis on 6 kadetti, peale meie kajutikamba on veel Aivar ja Tiit, kes elavad laeva vöörikajutites, ühed vähestest, kes laevameeskonnaga ühes tekiehituses. Kadetid on ahtritekiehituses (jaa-jah, tekiehitusi on kaks), aga ongi parem, sest kambüüs ja söögisaal-kino näitamise saal on meil koridori otsas.
Peale sillavahi päevi on meile muud tegevused määratud (töö, tööpraktika, praktikateooria, vahel ka kambüüsis), mis peaks järgmised kuus päeva sisustama. Kolme kuueliikmelise vahigrupi graafik pidi seega ordnungis olema. Katsusime kalendrisse riste teha, aga käis natuke loogika vastu.

Meid- tulevasi laevajuhte -on 17. Koos mehaanikutega on praktikante 61. Laeva meeskond koosneb 25 inimesest ja siis üle 20 muu tegelase (enamus vahetusmehed ookeanitraalidele ja mõned on inspektorid). Kuldsetel aegadel oli meeskonnas 220 liiget. Oh neid intriige, mis siin võisid aset leida.
Saime teada, et selle reisi jooksul konservitsehhi tööle ei pandagi. Laev lihtsalt liigub transpordi mõttes. Praegu on suund KLAIPEDALE, paneme seal Eestis saadud kauba maha. Edasi ei tea, kust veel läbi läheme. Igatahes Atlandi ookeanil Islandi ja Gröönimaa vahel on mõni BMRT(K) traaler, millel trümmid kala täis või täis saamas. Külmutatult või kalajahuna. Toome selle kauba ära. Kus lossime, ei tea. Üldse on juba esimestest päevadest peale infosulgu ja teadmatust tunda.

Kuskil keskpäeva paiku muudeti kurss 180-le. Otse lõunasse. Maad ei näe, aga tajume silmapiiri taga olevat. Turvaline olla kuidagi. Peale lõunat möödusime Saaremaast, kaardi järgi saime kindlaks teha, ega muidu ei näinud.
Naljakas on mõelda – oleme siin Läänemere katlas, laev liigub praegu maksimumkiirusega – 10 sõlme – nii, et väriseb (tühilastis laev pidigi rohkem “häälitsema” ja kõikuma). Fryderyk Chopin kihutaks nagu ei tea kuhu. Ja ise ei saa midagi teha – saame vaid kiruda, et krrt, kuhu te meid viite?
Täna sai veel igavusega võideldud. Ju näeb, kauaks seda on. Kui vaba aega on, siis saab vähemalt raamatuid lugeda ja televiisorit vaadata. Taome kaarti ja mängime tikkude peale black jacki ja pokkerit. Minul ei taha mäng edeneda, olen kaotamises meister.

Mairold

meremees ja sulesepp

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.