Laevakontroll esimesena merel

Laevakontrolli kaater EVA-019 sai merele varem, kui enamus lõbusõitjaid. Ka juba raadiote uudistest käis läbi, et 10. mail toimus Veeteede Ameti, Põhja Politseiprefektuuri ja Põhja Piirivalvepiirkonna töötajate avareid Tallinna lahel. Esimese väljasõidu eesmärgiks oli eelkõige omavahelise info jagamine ja üksteisega tutvumine, lisaks mõne sadama külastamine.

Politsei hoiab silma peal

Päev oli päiksepaisteline, aga jaheda tuulega, eeldati, et sel päeval palju merel sõitjaid ei ole ja avareidi peamiseks eesmärgiks ei olnud rikkujate otsimine. Välja sõideti kell 11.00 ja võeti suund Pirita sadamale. Merele sõitis purjekas Tormilind kadettidega ja pandi silm peale kaatrile, mis sadama lähedal tiirutas. Tehti jalutuskäik Pirita sadamas, kontrolliti sadamapäevikut. Päevikust selgus, et merel tiirelnud kaatri omanik ei olnud end välja registreerinud. Võeti suund kaile, kuhu kaater sildus, eesmärgiga teha hoiatus. Kui dokumente küsiti, selgus, et sõitjal ei olnud väikelaevajuhi tunnistust. Sõitjale tehti kiirmenetluse korras trahv 600 krooni.

Peale Pirita sadamast väljumist suunduti Miiduranna sadama poole, visati pilk seal seisvatele kaatritele. Aegna saare lähistel mööduti ankrus seisvast jahist Minna ja vaadati üle sadamakai seisukord. Kaid on täiendavalt kindlustatud, aga selle vana osa on üsna armetus seisukorras, väikealuste jaoks ei ole sildumisvõimalused kiita.

Aegna sadama kai

Kella kolmeks oldi tagasi Hundipea sadamas. Omavahelistes juttudes selgus, et kõige rohkem on probleeme ikkagi aluste ülerahvastatuse, alkoholi liigtarbimisega merel ja dokumentide puudumisega.

Reide tehti juba eelmisel suvel ja kindlasti iga aastaga lähevad need tihedamaks ja karmimaks. Kontrollide eesmärk ei ole niiväga trahvide kogumine vaid eelkõige meresõiduohutuse ja -kultuuri tõhustamine. Edaspidi hakkavad reidid toimuma regulaarselt ja ollakse kohal ka suurürituste juures.

Veeteede Ameti peadirektori asetäitja René Sirol: “Kasu on siin eelkõige kontrolli tugevnemisest veekogudel, mis suurendab veeliiklejate endi ja ka kaaskodanike ohutust. Kaugem siht on loomulikult ka veeliikluskultuuri tõstmine, sest praegu võib mõne reegleid eirava huligaani käitumine mõjutada näiteks kõigi väikelaevnike mainet.”

Soovitame enne merele minekut üle kontrollida dokumentatsioon, päästevestid ja olla alkoholiga tagasihoidlikum. Seda pole ju palju nõutud.

Lisaks: Veeteede Ameti, Põhja Politseiprefektuuri ja Põhja Piirivalvepiirkonna kokkuleppest 3. mail 2005 loe siit ja siit. Eelmise aasta ühisreidist loe siit. Loe ka juulikuist artiklit Liiklus.ee-st. Ja eks kontrollitakse ka kaugemal, kui Tallinna lahel: PM uudis möödunud aastast. Pärnus kontrollitakse juba 2004. aastast saadik.

Mõnusat ja ohutut merelviibimist.

Mairold

meremees ja sulesepp

8 thoughts to “Laevakontroll esimesena merel”

  1. Millega põhjendasid politseinikud soovi jälitada kaatrit kes ei olnud sadamast ennast välja registreerinud ? Kaatri omanikule oleks ju saanud panna kirjaliku hoiatuse sadamakpteni lauale ?

    Kas toimib jahikoeraffekt nagu liikluspolitseinikelgi ? Mille kasulikuga te hakkama saite, peale selle, et näitasite kui tähtis on iga seadusepügalat täita, vahelejäämise hirmus ?

  2. Millest küll selline agressiivne sõnakasutus, Mr. Potermann? Ma küll ei vasta politseinike eest, aga tunnistajana võin üht-teist öelda.

    Kirjutasin, et politseinik tahtis teha suulise hoiatuse. Teatavasti laua nurgale kirjaliku hoiatuse jätmine ei oleks korrektne olnud. Ega politseinik ei läinud eeldusega, et saaks nüüd “linnukese kirja” või saaks nüüd kiusata. Suuline hoiatus on minu arvates põhimõtteliselt selleks, et ennetada ja suunata (ei tea kahjuks, kuidas see seaduses lahti kirjutatud on), suuline hoiatus ei ole rahaline karistus.

    Politsei töö on põhimõtteliselt ka tähele panna iga pisiasja, mis võib viidata rikkumisele või järgnevale rikkumisele. New Yorkis rakendati katkiste akende meetodit, kus katkisest aknast ei möödutud ükskõikselt vaid hakati uurima, miks see katki on ja kui selgus, et on lõhutud sihilikult, siis selgitati, kes lõhkus jne. Tahan öelda, et antud juhul ühe pisiasjaga tõmmati politseiniku tähelepanu, millele vastavalt ta ka käitus.

    Ka mina olen jahiga väljudes vahel unustanud end välja kirjutada, aga kui mul on muud asjad korras, siis saan hoiatuse ja kõik. Kui mul ei ole midagi korras, siis üks variant on see korda teha, teine variant alusega mitte väljuda ja kolmas variant KÕIK muud asjad ja protseduurid korras hoida ja seadusi jälgida, et endale võimalikult vähe ametniku tähelepanu tõmmata (nii kaua, kuni saan oma asja korda).

    Sadamast väljakirjutamise nõue ei ole seaduses sees selleks, et kedagi ahistada vaid see on elust enesest võetud. Väljakirjutamine on ka sulle endale kasulik, kui sinuga merel midagi juhtub, siis teatakse, palju inimesi vaja otsida. Naaber ei pruugi teada, kui suure seltskonnaga välja läksid. Isiklikult arvan, et väljakirjutamisel peaks ka oma mobiiltelefoninumbri kirjutama. Milleks? Ei tea muidugi, kes jälgib tagasisaabumise aegu, aga keegi võiks ju muret tunda, kui ei ole saabutud tagasi raamatusse kirjutatud ajaks (või on sellest möödunud 3-4 tundi).

    Nii, et raamatu nõue ei ole kiusamiseks, vaid merel viibimise erisuseks sinu enda huvides. Ja politseinik tegi lihtsalt oma tööd korrektselt. Oletada ju võib, aga kui mees oleks end korrektselt välja kirjutanud, poleks politseinik tema vastu huvi tundnudki.

  3. Väga hea seletus, veensid mind selles, et keegi seal laevakontrolli kaatris teadis ka milleks mindi asja uurima. Kena oleks kui sama sisulise suhtumisega oleksid ka merepolitseinikud. Lihtsalt isikliku kontaktipuudumise tõttu valitseb müüt “maarottidest seadusepügalat närivate politesiametnike” vastu. Loodan sadamas mõnel merepolitseinikul nööbist kinni võtta ja törtsu merejuttu usutleda, et hirmu ja usaldust võita.

  4. Minul jäi küll nendest politseinikest väga hea mulje. Kirjutasin ka, et avareidi eesmärk oli eelkõige infot vahetada ja omavahel tuttavaks saada. Lausa imestasin, kui hästi nad olid lõbusõidumerenduse, sadamate ja üldse sellega seotud tööga kursis. Üks piirivalvuritest pani oma infopagasiga minulgi suu kinni (arvan, et merest tean vähe rohkem, kui tavaline maarott). Tõsised ja asjalikud mehed.

  5. Piirikas kui Piritalt, arusaadav, et teab palju aga avad veidi ka merepolitseinike merega seotud tausta ja praktikat ?
    ______________________________________
    “Lausa imestasin, kui hästi nad olid lõbusõidumerenduse, sadamate ja üldse sellega seotud tööga kursis. Üks piirivalvuritest pani oma infopagasiga minulgi suu kinni “

  6. Ma ei pea “avama” või edastama siinkohal meie vestlusel räägitust ja usun, et Mr. Potermann seda ka ei nõuagi. Siiski infona niipalju, et mõned politseinikud on lõbusõitjatega juba eelmisel suvel kokku puutunud. Järgmisel nädalal toimub VA-s ka koolitus, mis just politseinike ja piirivalvurite jaoks, ei hakka päris päevakava lahti harutama.
    Samas Tallinna lahel ei ole politseinikud päris üksi, ikka on kaasas keegi VA-st ja/või piirivalvest. Koostöö on nii efektiivsuse kui ka riigi ressurside poolest kasulik. Veepolitsei struktuuri veel ei ole ja koostöös teiste ametkondadega püütakse puuduolevat osa kompenseerida.
    Tean niipalju, et Pärnu veepolitseinikel on väikelaevajuhi kursused läbitud ja eks suund on sinna, et kõik politseinikud, kes lõbusõitjatega vee peal tegelevad, saavad oma tööks vajaliku koolituse ja varustuse. Kaugem siht ehk veepolitsei struktuuri loomine.

    Mind teeb murelikuks see, et eeldatakse inimestelt halba juba enne, kui on kokkupuuted olnud. Tuleks ametnikele läheneda positiivselt ja individuaalselt, on nemadki inimesed. Tihtilugu on inimesed juba enne ametnikuga kohtumist end “üles keeranud”, sageli kannustatud stereotüüpsetest ja üldistest arvamistest ja paljuski teistelt kuuldud info põhjal. Ma ei kaitse ega kritiseeri kedagi, inimesi on igasuguseid, aga on natuke vale EELDADA teisest halba.
    Minul endal on politseinikega positiivsed kokkupuuted olnud. Ei ole kordagi kahelnud, et mind oleks ilmaasjata tülitatud, olen ise ikka põhjust andnud. Käitudes ametnikuga viisakalt ja inimlikult, on mul isegi algselt öeldud trahvisummat vormistades vähendatud mitmekordselt (ei tee ju nad alati maksimumtrahvi).
    Tõsi, mul on ka üks negatiivne kokkupuude olnud, kui tundsin, et trahv tehti ebaõiglaselt (oleks võinud suulise hoiatusega piirduda), aga see on juhus mitmete seast ja aastate tagant. Järgmise politseinikuga kohtudes ei saa ma võtta kaasa meeleolu ühest negatiivsest kogemusest, ma ei saa ju eeldada järmises ametnikus sama, mis mul ühe korra juhtunud on.

    Olen ka eraettevõtluses kohanud igasugust vastutulekut ja suhtumist, see käib läbi inimeste, mitte läbi töökohtade. Viimasel ajal olen teeninduse sfääris mitmeid negatiivseid kogemusi saanud. Samas näiteks aeglase ja ebakindla teeninduse suhtes olen ma mõistev, sest tean üldist olukorda Eestis – tööjõupuudus. Mitmed teenindajad on alles oma töö alguses ja usun, et ajaga asjad lähevad paremaks. Laseme neil aegadel kannatlikult mööda minna. Sest tuleb vahest endalgi peeglisse vaadata ja päevale tagasi mõelda – olin täna ühte klienti teenindades veidi ebakindel, aga samas olles ise klient, tegin teenindajale mürgise märkuse. Miks ühel poolt eeldan, et minuga käitutaks mõistvalt ja arusaadavalt, aga teiselt poolt luban endale agressiivset suhtumist.

    Kannatlikkust, asjad lähevad üha paremaks.
    Olgem positiivsed.

  7. Näen, et sinu optimismiks on põhjust, tegemist pole streotüüpsete liikluspolitseinikega vaid merd armatavate ja arenemisvõimeliste veepolitsinikega ?

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.