3. juulil 2011 algas The Tall Ships Races avamereregati esimene etapp Waterfordist Greenocki.
Lahkudes koos laevastikuga Waterfordist tervitasime purjeparaadil külalislahket Iirimaa linna, St.Ivi ja meeskonda näidati koos suurte purjelaevadega üsna pikalt Iirimaa telekanalites.
Võidusõidust. Regati korraldajad muutsid võidusõidu marsuuti, sest algselt planeeritud marsuudil A, ümber Iirimaa läänekülje Atlandi ookeanis, oli oodata väga tugevat tormi. Seetõttu otsustasid korraldajad, et laevastik sõidab võidu tehniliselt raskel B marsuudil, mis viis meid Iirimaa ja Suurbritannia vahelt Greenockisse.
Võidusõidu esimesed 36 tundi olid päikesepaistelised ja nõrga tuulega, stardid algasid keskpäeval.
Esimesena ületasid stardijoone A klassi alused ehk suured purjelaevad, nende järel B klass (vanad purjekad) ja siis meie ehk C klassi alused.
Stardijoone ületasime Dar Szczecina järel teisena ja hakkasime purjeid sättides ja trimmides oma klassi konkurentidest ja ka teiste klasside alustest mööda minema.Viimasena möödusime mõned tunnid pärast starti purjelaevast Mir ning seejärel saime natuke üle 24 tunni nautida esimest positsiooni nii vee peal kui ümberarvestuses. Esimesed 36 tundi ilustas Sail Training Internetionali kodulehte uudis “Estonia take an early lead”.
Teise päeva varahommikust vahti külastasid vaalad. Ju nad pidasid St.Ivi kas sümpaatseks või lausa meeldivaks, sest selle vaalaliigi (balaenoptera acuturostrata) kohta on öeldud, et nad on võrdlemisi häbelikud. 4-5 vaala saatsid meid umbes tunni aja jooksul,tulles iga natukese aja tagant pinnale hingama, mõnikord vaid mõned meetrid meie jahist eemal. 
Veel nägime delfiine ja igasugu merelinde. Kuid aitab loomadest.
Võidusõidu teisel päeval ilm muutus ja meie seljataga olevad alused hakkasid tugevnevas taganttuules meile järgi jõudma. Mõned D ja A klassi alused suutsid meist ka füüsiliselt mööduda. Antud tuules oli määrav veeliini pikkus ja tagant tulijad olid meist pikemad ja suurema purjepinnaga. Pärast kahepäevast võidusõitu ületasime finišijoone ja kui kõik taganttulijad olid oma finiši teatanud, jäi vaid oodata, et tulemused ajaparandusfaktoriga (Time Correction Factor ehk TCF) läbi arvutatakse.
Enne Greenockisse seilamist külastasime Arrani saart ja ööbisime Lochransa sadamas, mis asub Šotimaa läänerannikul umbes 30 meremiili Greenockist. Jõudsime sinna õhtul kell 8.50 ja kohalikud elanikud tulid meile sadamasse vastu.
Võõrustajad olid väga külalislahked, üks kohalik daam kutsus kogu St.Ivi meeskonna oma koju pesema ja kuuma teed nautima.
Järmisel päeval külastasime saare vaatamisväärsusi ja kohalikku Viskitööstust.
Oma kogemuse põhjal võime kinnitada, et Arrani saarel ootab teid parim vastuvõtt ja soovitame kõigil, kellel vähegi sinnakanti asja, külastada Lochransa sadamat.
10.juulil toimus meeskondade paraad läbi Greenocki linna ja raekojas autasustamine. Igas klassis autasustati esimest kolme ja lisaks said veel autasu parim sidet toetav laev, ning esimene, kes finišijoone ületas.
Meie saime omas klassis Waterford Greenock võidusõidul auväärse kolmanda koha. Auhinna andis üle Greenocki linnapea ja TSRi korraldajad.
