Fr.C1: I Like Chopin.

Täna teel koju kuulsin autoraadiost laulu 80ndatest aastatest- Gazebo (Paul Mazzolini) hittlugu “I Like Chopin”. Ja sellega meenus, et täpselt kümme aastat tagasi, 15. mail kolisin oma merekooli grupivendadega legendaarsele laevale Fryderyk Chopin – meie esimesele merepraktikale. Kellelgi oli kaasas oma kassettmakk ja selle reisi jooksul said kõik kaasasolnud muusikasalvestised läbi käiatud. Üks lugudest oli muidugi eelmainitud Gazebo laul, mida algul kuulsime rõõmuga, veidi hiljem tüdinult, praktikareisi lõpupoole irooniliselt ja praegu nostalgiaga.

Mereblogi 10. mai sissekande kommentaare lugedes, kus mainiti praktikakogemusi õppelaeval Linda, tekkis mõte, et miks mitte ka oma mälestusi kirjutada. Seda enam, et oli tegemist tähelepanuväärse alusega ja selleaegsed märkmed reisi kohta on ajastutruud ja siirad.

Esmaspäev, 13. mai, 1996. Kiri õele:

Jah. Ma lähen homme – ülehomme kolmeks kuuks Eestimaalt ära. Shotimaa – Iirimaa – Islandi vahele (kujutan ette, kuidas see sugulasi rabab). Täna käisime “Korallil” – õppelaev ohutustehnika alal. Teooria ja praktilised õppused (suitsu täis ruumidesse gaasimaskiga “sukeldumine”, veekindla kombinesooniga vette hüppamine, paadi vettelaskmine). Nalja sai palju. Kuna olime eile just Dekoltees pidu panemas käinud, siis ei olnud eriti hea enesetunne. Gaasimaske oli päris raske peas taluda. Üks grupivend sulges mu filtri õhuava, mille peale mu pilt eriti uduseks tõmbas. Algul ägasin, et jätku järgi, aga lõpuks andsin talle koblaka vastu hambaid. Taandus veidi segadusse sattudes. Pärast, kui me kõik kombinesoonidega vees ulpisime, siis tahtis ta mind ära uputada. Pidi nagu naljana välja kukkuma, aga mul tekkis korraks kartus, et tal on tõsi taga. Reelingu ääres seisjatel oli nalja kui palju. Homme peaksime seal õppekeskuses eksamikese tegema. Ei usu, et keegi läbi kukub, sest meil kõigil kiire-kiire laevale minekuga.

Reedel käisin ka arstlikus komisjonis. Mind ei tahetud läbi lasta, sest mul veri kehvavõitu. Valetasin siis kokku, et mul oli just gripp ja suur nohu, seepärast veresete norm on üle. Raamatusse arstid kirjutasid, et augustis, kui laevalt naasen, pean uuesti kontrolli minema. Karm värk.

Paar korda olen Fryderyk Chopin’il juba käinud. Esimesel korral grupikaaslastega oma initsiatiivist, aga siis ei saanud laevatrepist kaugemale. Viimati viisime juba mõned asjad laeva, täna läheme veelkord. Esmamulje- suur laev. Roostes ja venelasi täis. Meid kadette on seal umbes 70, nii tüürimehi kui mehaanikuid meie kursuselt kui ka aasta vanemaid. Paigutati neljastesse kajutitesse, voodid naridena ja kajuti suurus on mingi 3×4 meetrit…

Olen laevast ennegi kuulnud. Rait, kes karu merekoolis õpib, käis sellel laeval eelmise aasta sügisel. Mäletan ta jutust, et oli konservitsehhis miinus 25 kraadiga kalapanne kastidesse pakkinud ja nii tundide viisi. Rääkis, et laev kubiseb prussakatest, rotid lasevad vabalt ringi ja oma ihuhädad pidi ahtris üle reelingu ajamas käima, sest vetsutorustik külmus ära. Võib-olla on lihtsalt meremehejutud, veidi liialdas ka. Aga laeva seisukorda ja meeskonna vanamehi vaadates on küll tunne, nagu oleks astunud otse kuuekümnendatesse.

Võtsin laupäeval toanaabriga aja maha ja istusime niisama Tammsaare pargis pingil. Keegi mustanahaline mängis flööti (he is back – ta oli seal pargis ka eelmisel suvel), rahvas sagis mööda, linnud lõugasid ja muru hakkas vaikselt rohetama. Muidu on ilmad külmad, ei ole märkigi kevadest, puud veel magavad ja jahe tuul keerutab. Kui nädala algul Saaremaalt tulin, siis Suures Väinas oli veel rüsijää…

Aasta siis oli 1996. Merekooli esimene kursus oli seljataga, eksamid tehtud, üks võlgu. Kümnekuuse õpingu järel oli kulutatud 5000 krooni. Kinodes näidati notsufilmi Babe, tudengipäevad möllasid. Viktor Extraga võideti esimene miljon, politseioperatsioonis hukkus komissaar Mart Laan ja Tshetsheenias tehti Dudajevile atentaat. Minu õde oli esimesed nädalad Saksamaal lapsehoidjaks ja minul läksid kaelasadanud praktika tõttu suveplaanid luhta – sõbra pulma jäi minemata ja üks neiu jäi minust maha. Nagu noortel meremeestel ikka.

Remember that piano
So delightful unusual
That classic sensation
Sentimental confusion

Used to say
I like Chopin
Love me now and again
Rainy days never say goodbye
To desire when we are together
Rainy days growing in your eyes
Tell me where’s my way

Imagine your face
In a sunshine reflection
A vision of blue skies
Forever distractions

Sissejuhatus on tehtud, kuidagi nukravõitu vist. Katsun mälestusi FC-st teisigi kirja panna, mis on siiski seiklusi ja lõbu täis. Kirjeldan laeva ja ehk saan ka mõned fotod juurde lisada. mairold@mereblog.com meiliaadressile on oodatud kõikide mälestused ja fotod seoses selle laevaga. Eriti ootan meenutusi aastast 1996 oma grupikaaslastelt Danilt, Ülarilt, Aivarilt, Tiidult, Ivolt, Rainerilt, Mallelt, Andreselt, Lembitult, Silverilt, Andreilt, Helinilt, Marguselt ja teistelt, kes need 85 päeva üle elasid.

Olge liinil, peaks tulema põnevat lugemist.

Mairold

meremees ja sulesepp

11 thoughts to “Fr.C1: I Like Chopin.”

  1. Eks nende kolme kuu jooksul selgus, keda hakkas meri tõmbama ja kes oli vaevas. Eelkõige möllas meil ehtne mereromantika ja -vaimustus, mis täna tundub isegi naiivne ja lapsik, aga ei kahetse neid emotsioone, tundeid ja elamusi. Lugege mõnuga!

  2. Ja lendamegi tagasi minevikku – 10 aastat juba möödunud esimesest suuremast merereisi algusest. Oi kui raske tundus see äraminek tol hetkel. Maha jäi sõbranna, kellega alles 5 kuud tagasi sai tutvutud, sõbrad ning pere. Ees paistis sinine meri ning roostes laev :)

  3. ja need 10 aastat on päris kiirelt lennanud- oi kui palju vett selle aja jooksul merre on voolanud ning praksisest Fryderyk Chopin jäänud järgi ” legendaarsed mälestused”. Võiks öelda et see rooste mis seal laeval sai maha taotud talletus me kogemustesse roostevabalt ja see papist silt mis greenwitchil kõrgustesse lendas vist näitas et tegu pole papist poistega !igaljuhul tervitused asjaosalistele!

  4. Mõni päev enne ärasõitu sai käidud veel onu juures, kellega hulk jääkambrist võetud viina sai ära joodud kõikide jalgade terviseks. Järgmised 7-8 päeva olin ma hääletu ning merele minna häält omamata oli suht imelik. Viimast ööd enne laevale minekut ei saa samuti kuidagi unustada… Olla ühes toas kolme tüdrukuga, kellest kaks hakkavad öösel kell 0100 praadima kartuleid voodi ääres… krdikrt ma ütlen :D

  5. Hm. Kusjuures mainimata ei saa jätta, et praktikantide hulgas oli ka naishingi. Isegi tüüripraktikantide hulgas. Kuid sellest edaspidi. Jääb saladuseks, kas eelpoolmainitud tüdrukud ka kaasa sõitsid ;)

  6. Nojah nostalgia. Oma unistus saada meremeheks läks vene värgi nahka. Seda huvitavam oli poja esimene reis, elasime kodus kaasa. Aga kindlalt tulevad vahvad lood.

  7. Hea küsimus, Lauri! Sellest oli mul plaan isegi kirjutada, kui mälestuste kirjutamisega lõpusirgele saan. Praegu ütlen vaid niipalju, et sissejuhatavas tekstis mainitud nimedest 5 on praegu merel ja laeval. Ühega olin eile sides, oli teel Botnia lahte. Ülejäänud 8 ja mina oleme merendusega siiamaani seotud. Mitte ainult seda, et oleks paadi muretsenud, et lainetel vahel loksuda, vaid igapäevaselt tööl olles. Nii eraettevõtluses, sadamates kui merendusega seotud riigiettevõtetes. Osad transiidi ja logistikaga seotud, osad seaduste ja mereohutusega tegelevad, mõned merehariduse juures. Osad asju ajanud ka mõningasest missioonitundest. Nii, et mereakadeemia ei koolita vaid tulevasi taksojuhte…

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.