Meremehe elukutse on kaotanud oma romantilisuse, kas see tapab ka noorsoo huvi selle ala vastu?
Seda postitust ajendas mind kirjutama viimasel Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni mereliikluse hõlbustamise komiteel (IMO FAL committee) esinenud Taani kapteni ettekanne. Viskasin lingi sellele tööle ka Facebooki üles, kuid tundsin, et sellest võib jääda väheks…
See on olnud avalik saladus juba pikka aega, et meremees on muutunud bürokraadiks. Mida kõrgemale ta ametiredelil jõuab, seda suuremaks paberikoorem muutub. Laev teenib raha ainult siis, kui ta “sõidab”. Seega on peatused sadamates (laadimine/lossimine) muutunud väga lühikeseks. Enamus sadamaid töötab juba 24-tunnisel režiimil, seega natuke puhkust saada ja maainimese kombel öösel välja puhata pole enam praktiliselt võimalik. Erandina toimivad ehk veel mõned sadamad Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja veel mujal. Ei tea, pole ammu tüürimehena ookeanivett maitsnud.
Olles paar aastat olnud Euroopa Liidu Läänemere strateegia meresõiduohutuse- ja turvalisuse valdkonna töögrupi liige, panin tähele, et otsuste tegemistel ei võeta tihtipeale selliseid probleeme nagu suurenenud bürokraatia laevas (rahvusvahelised nõuded, sadamate ja kauba dokumentatsioon jms), miinimumini viidud meeskonna liikmete arv, tööajatabelite kunstlik täitmine jms arvesse. Mitte sellepärast, et neid soovitakse eirata, vaid seetõttu, et sellest ei teata ega räägita. Kõik on ju ära reguleeritud rahvusvaheliste nõuetega, seega peaks kõik ju justkui korras olema või kuidas? Komisjonides istuvad sageli inimesed, kes pole merd kündnud ega ohtu näinud. Väga oluline on kaasata nendele kohtumistele praktikuid, kes teavad probleeme ning oskavad ehk ka lahendustele viidata. Aga tee nende lahenduste realiseerumiseni on pikk, kallis ja tihtipeale “mission impossible” protsess. Lobbitöö tehakse tagatubades ära, kuhu igal ühel asja polegi. Komisjonis oldud aja jooksul õnnestus algatada arutelu ning protsess, mis päädis dokumendiga “Scenarios for the development of maritime safety and security in the Baltic Sea region”.
Keda aga huvitab see teema, siis soovitan varuda natuke aega ning lugeda kapten Christian Rørbeck’i ettekannet.
Lisaks on päris huvitav lugemine ka 2010. aastal Szczecinis toimunud meresõiduohutuse teemalise sümpoosiumi kokkuvõte. Leheküljelt 21 võib leida ka Eesti kapteni René Siroli ettekande, kus ta valutab südant samade asjade pärast!
Lugege ka Mairoldi artiklit “Kui suur laev mahub kapteni pähe?”.
LISA: leidsin huvitava projekti “The Career Mapping Update Project (CM2)“, mille kallal toimetavad EK laevaomanike liit (ECSA) ning Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF). Selle raames on võimalik vastata kolmele küsimustikule, mille tulemused avaldatakse selle aasta novembris: