Mis kasu on riigil kodanikust?

Küsimus tundub kohatuna, sest vastuseid teab iga laps. Ometi pole see asi nii selge, kui juttu tuleb laevadest. Sageli väidetakse nagu lipuvahetusega riik reaalselt raha ei kaota ja seega ei ole vahet, kus üks või teine alus registreeritud on (Postimees 29.08.06).

Sinimustvalge lipu all sõitvast laevast on Eesti riigile kasu nii materiaalsest kui moraalsest aspektist. Meeskonna palkadelt tulevad maksud ja mitmesugused riigilõivud laekuvad otse kassasse. Aastas moodustab summa oma paar miljonit krooni laeva kohta. Kümmekond laeva toob juba paarkümmend miljonit. Riigieelarvega võrreldes on see väike summa, kuid pole ka mõtet loobuda. Samas ei saa kõiki asju vaid rahaga mõõta. Lipu näitamine maailmameredel ja välissadamates ütleb seda, et tegu on majanduslikult arenenud mereriigiga. Igal juhul teeb üks lipu all laev paremat tööd, kui miljoneid maksma läinud ja paljukiidetud “originaalse” sloganiga Eesti märk.

Rahvusliku laevanduse käekäiguga on lisaks seotud mitmeid olulisi struktuure. Siinkohal meenub kõigepealt mereharidus. Kerkib kohe küsimus, et kui pole oma laevu, siis kelle jaoks me meremehi koolitame. Põhjanaabritel on siniristi lipu all laevad seotud riigikaitsega, sest need alluvad Soome jurisdiktsioonile. Kriisiolukorras saab riik meretransporti kohe kasutada. Eesti on NATO liige ja loodab oma suurtele liitlastele.

Ometi ei tähenda see seda, et oleme väljaspool Euroopa Liidu meretranspordi arengukavasid. Laevanduse arendamine muutub aina aktuaalsemaks. Euroopa lämbub liiklusummikutest, heitgaasidest. Uute teede, tunnelite, sildade ehitamine nõuab suuri investeeringuid. Väljapääsu nähakse veoste maksimaalsel suunamisel veeteedele, merele, kus tonnkilomeetri hind tuleb kordi odavam ja keskkonnasõbralikum. Idee teostamiseks on käivitatud kolm suurt programmi, milles kõigis mängib kandvat osa rahvusliku laevanduse moderniseerimine. Sel eesmärgil lubavad EL direktiivid oma laevanduse konkurentsivõime tõstmiseks mitmesuguseid riiklikke toetusmeetmeid. Mõned naaberriigid võtsid need tarvitusele juba varem. Näiteks, Soomes läksid toetused käiku juba 1992.a., Rootsis 2001.a., Lätis 2001.a., Leedus 2004.a. Riiklikke soodustusi rahvusliku laevanduse arendamiseks täiendavad valitsused ja parlamendid igal aastal.

Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus laevandusel puuduvad igasugused toetused. Tulemust võib näha igaüks: sinimustvalget kannab mööda maailma veel vaid paar kaubalaeva. Poliitikute meelest pole katki midagi, Eesti eeskujust võiksid teisedki õppust võtta.

Vanasõna ütleb, et tarkus tuleb pikkamööda. Karta võib, et meieni jõuab see liiga hilja.

Enn Kreem
Laevaomanike Liidu peasekretär

3 thoughts to “Mis kasu on riigil kodanikust?”

  1. Mul juba pikemat aega küsimus õhus: Kui palju inimesi töötab merenduses? Numbreid ei oska välja käia, aga olen kindel, et rohkem, kui põllumajanduses ja keskkonnaga seotud aladel. Mõlematel nimetatud aladel on olemas oma ministeerium. No comments.

    Hr. Kreem mainis ka julgeolekuaspekti. Õige tähelepanek. NL-is ehitati kaubalaevu julgeolekustruktuuride täiendustega, et saaks laeva vajadusel kiiresti ümber ehitada ja kahurid peale panna. Ei taotle küll sama asja, aga transpordi mõttes oma laevad ikkagi vajalikud. Isegi selle aasta mereparaadile oli Tallinki laeva vaja. Mõtteainet on siin küllalt.

    Kui riik ei võta midagi ette selleks, et piiriäärsed alad inimestest tühjaks ei voolaks, siis pole ka mere poole midagi loota. On ju üldteada, et äärealade elanike hõre asustustihedus on julgeolekus nõrk koht. Samamoodi merel – mida vähem oma laevu ja inimesi merel, seda nõrgem julgeolek territoriaalvetes.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.