Kaimo Vahter oli üks nendest priviligeeritutest, kes külastas USA mereväe uurimislaeva enne Kaleva otsimaasumist. Kuna loo autor on ka TTÜ meresüsteemide instituudi uurija ja laevadest pole ta kunagi eriti kaugel olnud, siis on tema tekst asjatundlik. Kaimo jätab õhku küsimuse, mis eesmärgil laev tegelikult Eesti vetes on, minul tekkis seega küsimus, kas külalised Eesti avalikkusele üldse teatavad, kui nad midagi leiavad? Mõnedel andmetel on nõukogude liidu väed selle lennuki juba ammuilma minema toimetanud. Aga eks me näe. Kaimole suured tänud mõnusa ja huvitava teksti ning fotode eest.
Tallinna lahel 30.05.2008, teksti ja fotode autor Kaimo Vahter
Nagu paljudele teada, saabus USNS Pathfinder 26.05 Tallinna, et mõni päev hiljem asuda otsima Soome reisilennukit Kaleva, mis 1940. aasta 14. juunil Eesti ranniku lähedal Soome lahe kohal alla tulistati. Kaleva, mille pardal olnud reisijate hulgas oli ka USA diplomaatiline kuller Henry W. Antheil Jr., kukkus alla kümmekond minutit pärast õhkutõusmist Tallinnast. Juhtum leidis teatavasti aset Teises maailmasõjas nõukogude võimu kehtestatud Eesti-blokaadi esimesel päeval.
Vaatamata laeva meeskonnaliikmete sõnadele sellest, kui elevil nad on võimalusest lennukit otsida, on pakutud ka teisi põhjusi laeva siinviibimisele. Parafraseerides üht kommentaari, võiks öelda, et ameeriklaste missioon saab siin täidetud igal juhul. Olgu kuidas on, kuid allakirjutanule avanes võimalus neil päevil kogunisti kahel korral mereuurimisaluse pardale astuda. Paraku ei täitunud lootus viibida pardal lennuki otsingute ajal. Viimane tegevus võib tõepoolest olla pisut delikaatne ning soovimatud silmapaarid jäid sedapuhku võimalusega rannalt tööde kulgu jälgida. Siiski on otsingute käiku jälgimas meie koduvabariigi esindajad. Teisest küljest, otsinguteks kavandatud 3…4 päeva 3 ruutmiili uurimiseks oleks nõudnud oma annuse kannatust, sest kuniks midagi ei avastata, on tegemist väga rutiinse tööga.
Järgnevalt põgus ülevaade laeval nähtust. Rõhk on pigem meremõõduaparatuuriga seonduval, vähem tähelepanu on laeval endal, mis oma põhiolemuselt suhteliselt lihtsakoeline ning oma sisustuselt mingit erilist vaatepilti ei paku.
Foto: USNS Pathfinder ahtritekk. Okeanograafid AUV REMUS 3000 Vanasadamas testimas.
Foto: AUV veeskamisseade
Koos ajakirjanikega oli võimalus veeta päev laeval, et näha, kuulda ja katsuda võimalusi, mida Ameerika okeanograafid tänapäeval kasutavad. Selleks viidi umbes 30-liikmeline seltskond Tallinna lahele Naissaare lähistele. Kokkulepitud ajaks kogunes peamiselt ajakirjanikest, vähesemal määral mereuurimisspetsialistidest ja Kalevast dokfilmi väntavatest inimestest seltskond 30. mai hommiku kella 7.00-ks Vanasadama 17. kaile, et sealt merele suunduda. Sel hetkel põhjust ei teadnud, kuid hilisem andis selgitust, miks laev alles 8.15 paiku otsad andis. Kuid sellest hiljem.
Kapten Stan Breedlove tervitas külalisi ning andis resümee eesootavast, igaks juhuks andis soovitusi, kui olukord laevaga peaks nii halvaks minema, et päästeveste vaja läheb. Ette rutates võib öelda, et kasulikeimaks osutusid viited WC asukohale ja korrale, kuidas meile lõunat serveerima asutakse.
Foto: Näide ühest Pathfinder´i uurijate töökohast.
Ajal, mil Ameerika lõunaosariikidest pärit madrused laevatreppi üritasid tekile tõmmata (loe: kraanaga tõsta), tehti külalistele lühike ekskursioon laboris, kus asuvad praktiliselt kõik erinevate mereuurimisseadmete (külgvaate- ja lehviksonar, ADCP ehk Acoustic Doppler Current Profiler, CTD ehk Conductivity-Temperature-Depth sond, rosett batümeetritega, setete võtmise seade jne.) juhtimiseks ja jälgimiseks vajalikud töökohad. Labor ise on suhteliselt suur, ilma loomuliku päikesevalguseta tohutu hulga arvutite, töötlusüksuste ja kuvaritega. Kes valdkonnaga kursis, ei kohanud suurt uut midagi. Pigem vastupidi, näidati seadet, mida väidetavalt aktiivselt kasutatakse. Selles oli mul põhjust tugevalt kahelda, sest nähtud seade (millesarnast juba Eesti kunagistel teaduslaevadel Livooniatel-Arnold Weimeritel kasutati) on tugevalt üle 20 aasta vana. Kahtlusi süvendas ka seadmete asupaik laevas ehk sellisest kohast operatiivselt välitekile mõõtmisi minna tegema tundus võimatu.
Eks jänkid ajasid pisut puru silma lootes, et ega idaeurooplasest ajakirjanik või isegi asjast natukenegi mõikav mereuurija kahtle nende sõnades. Tõenäoliselt jäid meil tõsisemad "masinad" hoopiski nägemata. Pisut huvitavama vaatepildi osaliseks sai ahtritekile siirdudes, kus 20-jalased konteinerid autonoomseid allveeroboteid (AUV – Autonomous Underwater Vehicle) sisaldasid. Suuremat sorti AUV-sid oli laeval kokku kaks (REMUS 3000 ja REMUS 6000), väiksemaid sai samuti erinevaid näha. Viimastest oli olulisemal kohal REMUS 100, mis külaliste rõõmuks ka vette kasteti, et umbes tunni vältel andmeid koguda ja külalistele Ida-Euroopast uskumatuid kaadreid meie merepõhjas toimuvast näidata saaks. Siinkohal peab ütlema, et sellega uurimisaparatuuri presentatsioon ka lõppes, midagi muud ei näidatud ega ka jutustatud.
Foto: REMUS 3000 oma "pesas". Spetsialistid üritavad temaga pisut "juttu ajada"
Foto 1: AUV REMUS 100, mis promoürituse käigus ka korraks märjaks tehti, tõstetakse paati. Foto 2: Harpuun, mida kasutatakse otsa laskmiseks AUV-le, kui viimane on emalaeva arvutist käsu saanud vastav aas välja heita, ning laevale tagasi toomiseks.
Ainus, mis isegi staažikatele hüdrograafidele uudisena tuli, olid ülal mainitud CTD-sondid, mis ühe variandi kohaselt on ühekordseks kasutamiseks: seade lastakse merre kukkuda, merepinnalt põhja vajudes edastatakse vajalikke andmeid, mis laeval vastu võetakse ning sellega on väikese vidina mission täidetud ning eluiga läbi. Mida tõenäoliselt keegi meist varem näinud ei olnud, on nn moonpool (laeva vertikaalselt läbiv šaht seadmete veeskamiseks). Visiidi ajal kasutati šahti AUV-ga suhtlemiseks. Ei tea isegi miks, kuid siiani pisut muljetavaldav on asjaolu, et kogu saadud andmestik oli ajakirjanikele, mereuurijatele ja filmitegijatele presenteerimise ajaks juba üle satelliidi Ameerikasse saadetud (kes ei tea, siis jutt on mitte wordi/exceli faili sarnastest mahtudest vaid millesti sootuks enamast). Kokkuvõtteks võib siiski arvata, et ehkki pardal kasutatavad seadmed ei pärine kõige kallimate ja moodsamate hulgast, on tegemist tasemel aparatuuriga, millega pika loetelu erinevaid proove merest võtta ja mõõtmisi teha saab.
Kui küsida, et mida me tegime kõik see aeg laeval kuni 17.00 paiku laev taas otsad kaile kinnitas, siis peab nentima, et ei midagi erilist peale päikeselise ja rahuliku mereilma nautimise. Siiski ei tähenda, et suur igavus maad oleks võtnud, sest midagi vaatamisväärset siiski leidus, seda ameeriklaste endi teadmata. Omaette vaatamist ja tunnistamist pakkus nimelt kõikide võimaluste maa lõunaosariiklastest laevainimeste töökultuur (või on see näide seaduste ja eeskirjadega tegevuste reguleeritusest). Nagu alul sedastasin, lahkus laev sadamast mitte kl 07.00 vaid 08.15 paiku. Asi nimelt selles, et töid, mida esiteks saaks teha n inimesega, tehakse seal n x 3 inimesega, ja seda nii mehaniseeritult ja aeglaselt kui vähegi võimalik. Tundus uskumatuna, et väikese kummipaadi veeskamisega oli aktiivselt ametis 5…6 meest! Kui muidu tundub sellise seltskonna koordineerimine olema töö lihtsate killast, siis seal oli tegemist "suurte inimmasside" juhtimisega, mille juures tekkis korduvalt tarvidus teha valjemat häält ja näpuga asju puust ja punaseks. Ja see ajakulu … Teine näide puudutab sondi veeskamist, mis enda kogemusele tuginedes nõuab reeglina 1…2 inimese pühendumust, üle Atlandi kehtivate arusaamade järgi 5…6 inimese oma.
Fotod: See paat saab üsna varsti, või siis tegelikult natuke hiljem vette. Lõpuks ka vees.
Laeva enda elu, olles merel ja tehes uuringuid vältab põhimõtte järgi 7/24 ehk kolmes vahetuses ööpäevläbi. Kuna meid korra laevas toitlustati, siis messi külastamine viitas ajaloolisele hierarhiale ohvitseridest/teaduspersonalist ning madalamast seltskonnast: toitlustamine toimus kahes erinevas ruumis eelpool nimetatud võimalikule hierarhiale tuginedes. Toit valmib reeglina neegrite väikeste, kuid kiirete käte abil, rokased toidunõud saavad puhtaks taas tänu neegrite, võiks öelda vaid pesukarule omase käteosavusele tuginedes. Tänu kelle väikestele ja tolerantsetele kätele olid läikima löödud laeva tekid, võib ainult oletada, sest seda operatsiooni ei õnnestunud pealt näha. Eks igaüks oletagu ise.
Foto: Laeva USNS Pathfinder kapten Stan Breedlove
Foto: AUV REMUS 3000 andmesideantenn, kolmest tourist koosnev juhtimissüsteem ja kahelabaline sõuseade. Nordic Jetiga võrrelda on asjatu tegevus.
Umbes selline see pilt meile avanes, kellele uut infot pakkuvana, kellele üsna abstraktseks jäädes. Oma tavatutest, omajagu ka tülikatest kaasreisijatest vabanenud, suundus laev Keri saare lähistele oletatavasse Kaleva hukkumispaika, et oma tehnikat kasutades viia lõpule määratud missioon, mis iganes see ka ei olnud.
Foto: M. Vaik
Ülejäänud fotosid koos muhedate pildiallkirjadega näete Nagi.ee-st.
Lahe jutt Kaimolt. Nagu oli tänastest uudistest kuulda, ei suutnud ameeriklased allalastud lennukit siiski leida. Kas nende oma missioon ka tegelikult luhtus…?
Mulle meeldis ka ! Nii tehniline osa , kui ka teksti vimased read