22. septembril tutvustas Eesti meremuuseum oma plaane seoses Lennusadamaga ja vesilennukiangaaridega. Aastaid tühjana seisnud angaaridest saab muuseum, kus hakkab asetsema allveelaev Lembit. Plaanitav renoveerimine peaks lõppema aastaks 2011.

Renoveeritav vesilennukiangaaride kompleks kuulub maailma arhitektuurimälestiste sekka.

Kogu kompleks tugineks maailmas kolmele ainulaadsele omadusele:
1. maailma esimesed suured koorikbetoonist angaarid
2. maailma suurim säilinud aurujäämurdja
3. maailmas ainus säilinud miiniveeskaja allveelaev ja selle paigutamine angaari oleks ka maailmas ainulaadne.

Tulevane angaar jaguneb kolmeks tasandiks. Angaari sisenedes lähevad inimesed just nagu veealusesse maailma, sellele aitab kaasa suur akvaarium. Veealuses osas on miinid, torpeedod, kalad jms. Järgmine tasand peaks endast kujutama veepiiri. Sellel tasandil paiknevad alused (jahid, purjekad). Kolmas tasand on kõige ülemine ja sealt avaneb inimestel võimalus vaadata ülevalt poolt allveelaevale, jahtidele, paatidele, purjekatele ja kahuritele.

Ajalugu

Vesilennukite angaarid ja kogu Lennusadama kompleks ehitati aastail 1916-1917 Esimese maailmasõja eelse Peeter Suure merekindluse osana. Angaarid ehitas ja projekteeris Taani firma Christiani & Nielsen, projekti juhiks oli Herluf Trolle Forchhammer ja konstruktoriks Sven Schulz.

Tõenäoliselt maailma esimesed suuremahulised, 50 x 100 meetri suuruse põhiplaaniga angaarid, mida sildavad kolm ühteliidetud raudbetoonkoorikust kuplit, igaüks neist tugede sammuga 35 x 35 m, paksus harjal on 8 cm ja tugede juures 12 cm, olid mõeldud tolleaegsete ka kõige suuremate vesilennukite majutamiseks. Kui 1917. a. novembris tuli käsk sõjategevuse tõttu ehitustööd lõpetada, jäi nii mõndagi esialgses projektis sisalduvast tegemata.

Kahjuks pole ka enam võimalik algset ja kompleksset dokumentatsiooni leida, sest 1943 hävis tulekahjus firma Christiani & Nielseni arhiiv nende Kopenhaageni peakontoris. 1919. a. jaanuari alguses võeti Eesti kaitseväe poolt kogu Lennusadam üle ning sama aasta märtsis loodi siin Merelennurühm. 1920. aastate keskpaigaks oli kogu sadam koos hoonete ja angaaridega lõplikult valmis ehitatud.

Püüdlused ja visioonid

Meremuuseum püüab ala võimalikult mitmekesiseks muuta, kus oleks ühendatud muuseumilaevade eksponeerimine, vabaõhuekspositsioon territooriumil, kultuuriväärtustega asjade hoidmine ja säilitamine, pedagoogiline tegevus, ajutiste näituste korraldamine, laeva ja paadiehituse/renoveerimise alaste seminaride läbiviimine koos praktilise tööga, toitlustusvõimalused, liikuvate muuseumilaevadega (1930ndatest pärit puujaht „Haili", samaealine mootorpaat ja uurimislaev „Mare") väljasõidud Tallinna lahele, regulaarsete kogupereürituste, nt Meremuuseumi Merepäevade korraldamine iga aasta septembri alguses.

Lennusadamal on ka võimalus võtta vastu naaberriikide sõitvaid ajaloolisi laevu, mis tulevad meeleldi sarnastesse sadamatesse eksponeerimiseks, avardades nii meie arusaamu rahvusvahelisest merekultuurist ja traditsioonidest.

Angaarid lisaksid loomulikult kogu atraktsioonile erilist sära, aga ilma muuseumile üliolulise sadamata ja vabaõhuekspositsioonita see sära mõnevõrra siiski tuhmuks. Lennusadama ala arendamisel ja planeerimisel on muuseum kogu aeg silmas pidanud tervikut, olles siiski absoluutselt kindel, et ka esimene etapp (sadama ja vabaõhuekspositsiooni valmimine) tagab hea külastatavuse ning atraktiivsuse.

Loodame, et see saab kõik ükskord teoks ja soovime meremuuseumile oma tegemistes edu.