7. august, 1996, kell 0738, kolmapäev
Ärkasin juba hommikul kell kuus. Arvasin, et sellise päeva hommikut ei tasu maha magada. Peale dušši all käimist ajasin veel mõned asjad kotti. Avastasin, et kõik meie reisikohvrid on rottide poolt täis kakitud. Väljaheiteid oli üsna hoolikalt “tikitud”, need ei olnud juhuslikult. Kas see oli siis tänu heade naabrite eest? Või kättemaks? Ilmselt nad märgistasid oma alasid. Või oli see heasüdamlik kingitus kajutielanikule, kel täna sünnipäev.
Raadiot sisse lülitades hakkas kostuma Eesti muusikat. Raadio 2 saatejuhid olid ärganud juba enne mind. Väga kodune tunne. Uudistes teatati, et homme algavad Tallinnas ESTO Päevad. Samuti sain teada, et eurominister Endel Lippmaa on tagasi astunud.
Enne lõunasööki tegin tiiru tekil. Ilm oli hingematvalt ilus. Puhus soe tuul. Maa juba paistis. Kas oli see Pakri poolsaar?
Eile olin Aivariga päeva viimased 4 tundi vahis. Meie vahi ajal möödusime Saaremaast (kuigi näha ei olnud) ja muutsime kurssi ümber Hiiumaa nuka. Hiiumaale oleks kasvõi paadiga läinud. Pimedas nägime Ristna ja Kõpu tornide tulesid. Hiiu madaliku tulepoid hakkasid silma. Aivariga sai kordamööda roolis oldud. Nüüdseks on mul roolipraktikat 24 tundi.
Tekil jalutades nägin ahtri poolt lähenemas ühte reisilaeva. Mul tekkis kahtlus, et see on Regina Baltica. Peale väikest kursimuutust möödus see laev meist paremalt poolt. Ja tema see oligi. Möödus meist kui postist. Kiiluvesi uljalt järgi vahutamas. Laev nagu muusika!!! Nii ilusat laeva ma pole varem näinudki! Tõttasin kajutisse, kus kajutikaaslased olid end üles ajanud ja rotte kiruma hakanud, ja võtsin fotoaparaadi. Tagasi tekile trügisime koos.
Nüüd mul hommikusöök söödud ja lähen Aivariga vahti.
Kell 1217
Just siis, kui vahi oma kaaslastelt üle võtsime, sisenes Fryderyk Chopin Tallinna lahte. Kapten andis Aivarile käsu rool üle võtta ja mina võtsin koha parema poordi sillaakna juurde, et ümbritsevat liiklust jälgida. Pidin ette kandma igast liikuvast asjast vee peal ja teatama poide ja toodrite nähtavusalasse sattumisest.
Sadamasse sõit toimus seega meie vahi ajal, minul ja Aivaril õnn laev kodusadamasse roolida. Algul kahtlesime, et küllap meid lootsi tulemise ajaks sillast minema aetakse ja keegi madrus asemele tuuakse, aga keegi sellest juttu tegema ei hakanud.
Paistab, et laeva ohvitserid on meid usaldama hakanud. Läänemerest lahkudes meid hoiti roolist kaugel, aga püügirajoonis oleme tüürimise käppa saanud. Norra merest peale on praktikandid roolis olnud. Ka Taani väinade kriitilistes kohtades ei käsutatud kogemustega madrust silda. Hea tunne, kui usaldatakse. Kuid ühtegi sildumist ei ole ju praktikantide abiga toimunud!
Millal me üldse viimati sadamas olime? Kaks kuud tagasi! 7. juunil lahkusime Invergordonist!
Kogu tagasitee oleme roolis olnud. Minul ja Aivaril ka see tähelepanek, et kui Tallinnast maikuus väljusime, siis oli meie grupi vahigraafik. Nüüd, kui sildusime, taas meie sillas. Reis algas meiega ja ka lõppes.
Sillas oli peale kapteni ka 3. tüürimees Daniltšenko ja vanemtüürimees Tugo.
Jälgisin lahte ja eesolevat veeala. Poid, Kopli poolsaar, Naissaar vasakus poordis. Aivarile anti käsk hoida ühele liitsihile ja sellel laeva hoida (kaks erineval kõrgusel majakat moodustavad vertikaalselt sihi, mille kolmas punkt on laev). Päike oli otse vastas, nii ere, et oli võimatu ette vaadata. Päiksesillerduse sees oli Regina Baltica end meie ette sättinud ja muutis kurssi paremasse poordi. Daniltšenko ütles: See on endine Anna Karenina. Kapten vastas, et ta on kunagi sel laeval töötanud, sõitis Leningradi ja Stockholmi vahet.
Paljassaare poolsaare tipu juures avas end Tallinna siluett. Vaatasin seda ainiti ja uurisin kallast binokliga. Maailma ilusaim mereltvaade linnale! Kahtlemata!
Sadamaga saadi ühendus ja oli ka teisi raadiokanalite kasutajaid kuulda. Sadamakontroll? Kuuldel, kanal 11. Jaanika väljus reidilt. HEAD REISU. Viimase soovi järgi võis eeldada, et teelesaatja oli saarlane.
Peale Paljassaare tipu vallutamist muutsime kursi Hundipea sadama poole. Aivar oli ikka veel roolis. Keegi ei kippunud teda välja vahetama. Justkui oli ära unustatud või peeti iseenesestmõistetavaks. Hundipea sadama poolt tuli lootsikaater EVA 016. Mõne minuti pärast oli loots pardal ja sillas kapteni kätt surumas. Tervitas Sahhaarovit kui vana sõpra. Hiljem selguski, et mehed olid koos töötanud, loots algusest peale 20 aastat kuni vanemtüürimehe ametini välja. Sahhaarov oli temaga koos teine tüürimees. Oi aegu ammuseid. Mulle tulid meelde must-valged fotod, mis millalgi sahtlipõhjast leidsime.
Kapten ütles lootsile, et roolikäsklusi võib Eesti keeles otse roolimehele anda ja ei ole vaja läbi kapteni neid öelda. Lisas, et laeval on hulk praktikante, kes kõik tublilt roolima õppinud ja tulevikus kindlasti head tüürimehed on. Loots tegi paar tunnustavat märkust Aivarile rooli hoidmise eest ja jagas näpunäiteid, kui palju peale käsklusi keerata. Kiiruse kahanedes üha rohkem, sest siis laeva manööverdusvõime langevat.
Paljassaare sadamasse sissesõit oli ka kraad kangem roolimist. Taas liitsihi järgi, madalike ja neid tähistavate toodrite vahelt, väiksemad laevad üha lähemal. Tuul oli õnneks nõrk, erilist kandumist allatuult ei olnud. Keeruline operatsioon. Pidevalt muudeti peamasina pöördeid, roolikäsklusi tuli üha tihedamalt. Mida lähemale kaile, seda suuremaks läks sagin. Puksiirid ronisid me laeva külje alla, käsiraadiote teel anti omavahel ja sildumismeestega käske. Vööris ja ahtris võtsid madrused pukseerimistrossid vastu ja panid sildumisotsad valmis. Vahetult enne kai äärde saamist, kui laev hakkas puksiiride toel tagasikäigul kaile lähenema, lahkusid sillast tüürimehed. Üks vööri, teine ahtrisse.
Kaile lähenemine toimus väga aeglaselt, aga kapten sillas liikus üha kiiremini. Lõpuks anti kerge edasikäik, vöörispring anti kaldale ja laev tonksas kergelt kaid. Kiirus oli küll miinimumi lähedal, aga kai puudutus oli tuntav.
Kell oli 0950. Mina olin esimene, kes roolist vabanenud Aivarit õnnitles roolis vastupidamise eest. Kella kümneks oli laev kõikide otstega kai küljes ja hakati trappi kaldale upitama. Sillast me minema ei kiirustanud, ikkagi vaht kella 12ni.
Hinges oli eriline ärevus. Aina kiikasime Tallinna poole ja vaatasime kail sebivaid inimesi. Mõned paistsid perekonnaliikmed olevat, ootasid rõõmsalt kail. Nad olid siiski meist nii kaugel, et nende ilmet eristada, aga arvan, et nad olid rõõmsad.
Jäime Aivariga kahekesi silda, meenutasime takkajärgi meie praktikareisi. Ei väsinud kiitlemast, et see oli meie esimene sillastöötamine sildumise ajal ja see juhtus veel Tallinna sadamas. Kui palju kordi me veel kunagi sildume Tallinnas?
Jõudsime ühisele otsusele – meile hakkas meri ja meretöö meeldima.
Lõuna meid enam ei huvita. Saaks juba kaile ja linna. Siit minema.
Homme on Fryderyk Chopini mälestuste viimane sissekanne.