Kasutaksin Eesti keele ja merenduse jaoks ajalooliselt olulise verstaposti märkimiseks meie Lennart Meri sõnu. Ja need selle olulise sündmuse jaoks leidsin tema kuulsaima raamatu esimestelt lehekülgedelt:
Hõbevalge lehekülgedelt 13-15:
Tema ees häilib mere ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus. Võib-olla jäi sulle märkamata, et su käsi õhus peatus, sammuks tõstetud jalg vaikselt samblasse tagasi vajus. Sel hetkel toimus sinus mingi muutus, mis püsib tänaseni. “Ma kadestan loodusjõude, koski, vulkaane, tuult ja selle mõju pärast, mis neil inimeste üle on,” ütles keegi kunstnik, ja kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem.
Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.
/—/ Sõna ja keel on kaks eri asja. Keel tundub mulle tugeva palkmajana oma seinte ja katuste, uste ja akende, panipaikade ja peidikutega. Sõnad on selle maja asukad. Nad sigivad, sünnivad, kasvavad, teevad oma igapäevast tööd, kõnnivad uksest sisse-välja ja võtavad vastu võõraid, kellest mõni on jäänud majja koduväiks. Juhtub sedagi, et sõna sureb noorelt või läheb maailma rändama ega jõua koju tagasi. Maja elab kauem, muutub vähem ja kõik asukad peavad end tema järgi kohandama. Meie maja ei sallinud näiteks kahte kaashäälikut sõna algul ja järgsilpide meisterdamiseks oli meil lubatud kasutada ainult kolme täishäälikut, neidki kindlate muusikareeglite järgi. Meie rõhk elab sõnade esimeses silbis ja ajalugu i-häälikus, niihästi siin kui ka lumiste mägede taga. Meie sõnad võivad olla tõmmud või kahvatud, lühikesed või pikad, aga kui nad oma katuse all kokku saavad, käituvad nad kõik ühtviisi.
/—/ Naissaarel, Hülgekari nukal hiilab vaevuaimatav säde. Mees rannas ajab end põlvili, pilk saare mustaval viirul, käsi kobamas tõrvaseid männihalge, ja samas läigatab kauge säde, nagu oleks tuul sellest üle käinud, paisub leegiks, lahvatab kirglevaks lõkkeks. Nüüd pole aega kaotada. Kuiv kadakas võtab särinal tuld, tõrvahalud paiskavad sädemeid kahvatusse taevasse, koit taganeb, kahe lõkke tulesild sirendab üle lahe sinise põhjatuse.
Suurepea ja Kakumaja tuled vastavad. Pikal jalal kajab lokulaul. Revala ärkab.
Aeglaselt, otsekui hommikutuult enda ees ajades, ilmuvad saarte tagant esimesed purjed.
Kapten Uno Lauri ja tema sõprade aastatepikkune töö on kaante vahele jõudnud. Seda raamatut käes hoides olen kindel, et Eesti on lisaks geograafilisele asukohale ka hingelt meremaa. On olnud viis tuhat aastat ja on seda enamgi aega veel, vaatamata kaasaja tõmbetuultele.
Uno Laur, kes sel aastal tähistas oma 80. sünnipäeva, asutas 35 aastat tagasi merekeele komisjoni Meremuuseumi juures. Mereblogi poolt palju õnne väga tähtsa aasta puhul.