Lugesin hiljuti jahiga Tuulelaul juhtunust samal regatil osalenud jahiseltskonna Eneli pilgu läbi. Väga kaasahaarav kirjeldus. Mulle meeldis kirjutise kokkuvõte, mida siinkohal tsiteerin.
Hoolimata kogu sellest materiaalsest kahjust, mis eilne võistlus põhjustas, arvan, et see asi lõppes ikkagi õnnelikult ja oli enamusele väga heaks õppetunniks. Kõik elusad ja terved, see ju peamine. Mina eelistaks iga kell olla silmitsi selliste oludega võistlusel, kus sul on teised jahid ümberringi, kui et mingi nõrgem koht annab järgi üksi merel olles, veel külmema (öösel oli 4 kraadi, kui rannas toimetasime) või karmima ilmaga. Meri peabki õpetama, osad õpivad, osad mitte…
Olen ka ise seisukohal, et meri õpetab väga palju. Tegutsema, reageerima, kiirelt otsustama jpm. Olukorrad, mis merel ette tulevad on erinevad ja tihti ootamatud, see, kuidas juhtumeid käsile võetakse ja lahendatakse, on hoopis midagi muud kui kaldal oma turvalises ja rutiinses keskkonnas. Merel tõusevad esile ürgsed isikuomadused, meri selekteerib juhte ja meeskonnatöötajaid välja. Karmides tingimustes tuleb vahel lühikese ajaga teha järjest kiireid ja õigeid otsuseid, pidevalt tegeleda olukorra analüüsiga ja ette näha järgmisi arenguid, samas ette mõtlema mitu võimalikku stsenaariumi, milledest üks võib teoks saada ja siis on otsustada lihtsam. Seejuures vahel ilmuvad inimeses varjatud ressursid, mis on ellujäämiseks vajalik ja teiste aitamiseks ülioluline, mida ei juhtu igapäevaelus. Organism kohandab end kõrgendatud valmisolekusse – alates adrenaliinitõusust ja lõpetades isegi pimedas nägemisvõime paranemisega. Neid olukordi pidevalt läbi elades tekivad elu kogemused ja vilumus, mida ei anna igapäevarutiin.
Olen merel olles igasuguseid olukordi üle elanud ja tagantjärele end kui kõrvalt vaadanud, et kuidas küll minus sellised omadused välja lööma hakkasid? Aga see on võimas tunne ja teadmine, kui kriisisituatsioonid on hästi lahendatud.
Seetõttu on merel kriisiolukordi läbi teinud inimesed ettevõtlikumad ja muudes taolistes olukordades valmis ohjasid kätte võtma. Väga tabavalt kirjutatud, et parem koos sellistes olukordades jõudu ja piire kombata, kui kodus istuda, sest hiljem merel üksi olles loodusjõududega võideldes ei pruugi abi lähedal olla, kui veesõidukis midagi järele annab. Siit on mõtteainet igasugu kriisikomisjonidel. Tavalistele õppustele lisaks on inimesi vaja ka nö vette visata või pea tulle panna, et nad välja ujuksid. Sellest saavad inimesed vaid tugevamaks ja päris karmides olukordades on eelnevalt läbielatust kasu. Kui kriisiolukordades on juba oma inimlikke ressursse kasutama õpitud, on neid hiljem kergem juhtida ja veest välja ujuda.
Ca 200 m enne finišit kadus aga jahil ootamatult alt rool, purunenud oli roolipollar. Liikusime inertsist veel ca 5 sek samal kursil, kuni jaht ootamatult halssis ja end vastu tuult pööras. Jaht oli kaotanud igasuguse juhitavuse. Kiirelt langetasime purjed ja viskasime vette ankru. 2 meeskonnaliiget otsisid ruttu välja telefonid, et kutsuda abi.
Foto: Sults
Loe lisa: Eneli logiraamat, Tuulelaulu blogi, Kipperi foorum, Kalevi Jahtklubi.